Kloriid

Kvantitatiivne · mmol/L

Normaalsed väärtused

Kloriidi normtase veres

Üldine

98–107 mmol/l (millimooli liitri kohta)

Mehed

98–107 mmol/l

Naised

98–107 mmol/l

Näitaja kohta

Kloriid on üks peamisi elektrolüüte vereplasmas ja vedelikes, mis mängib olulist rolli keha happe-aluse tasakaalus, vere rõhu hoidmisel ja seedeensüümide aktiivsuses. Kloriidi taseme mõõtmine vereanalüüsiga on oluline erinevate haiguste, nagu dehidratsioon, neerupuudulikkus või hormonaalsete häirete, hindamisel ja jälgimisel.

Mis on kloriid?

Funktsioon

Põhiline anioon rakupinnasiseses ja -välistses vedelikus.
Osaleb keha vedelikutasakaalu ja happe-aluse tasakaalu (pH) reguleerimisel.
Vajalik seedesooles toitudega saadud naatriumi sidumiseks ja seedeensüümide (nt soolhappe) eritamiseks.

Allikas ja eritus

Peamine allikas on toidus leiduv sool (naatriumkloriid).
Eritub peamiselt läbi neerude uriiniga, samuti higi ja seedekulgla eritistega.
Tase reguleeritakse hormoonide (nt aldosteroon) ja neerude kaudu.

Ettevalmistus vereproovile

Protseduur

Kloriidi tase määratakse tavaliselt koos teiste elektrolüütide (naatrium, kaalium) ja veregaasanalüüsiga.
Proov võetakse veenist, tavaliselt küünlavarreni.
Eelnevalt on soovitatav olla 8–12 tundi mittesöömise režiimis (vett võib juua).
Mõjuvaid ravimeid tuleks enne proovivõttu arstiga kooskõlastada.

Kõrge kloriidi tase (hüperkloremia)

Dehidratsioon

Pikajaline kõhulahtisus, oksendamine.
Ebapiisav vedeliku tarbimine.
Kõrge kehatemperatuur või põletused.

Neeruhäired

Neerupuudulikkus (renaalne atsidoos).
Diureetikumide (kusetegevust suurendavate ravimite) kõrvaltoimed.

Metaboolsed põhjused

Mittepiisav insuliin (diabeetiline keetoatsidoos).
Liigne soola (naatriumkloriidi) tarbimine.
Mõned hormonaalsed häired (nt Cushingi sündroom).

Madal kloriidi tase (hüpokloremia)

Liigne kaotus

Pikaajaline oksendamine või maohaiguste tõttu soolhappe kaotus.
Diureetikumide (eriti tiaasiidide) liigne kasutamine.
Pikajaline kõhulahtisus.

Hormonaalsed ja neeruhäired

Addisoni tõbi (piisamatta ründavus).
Metaboolne alkaloos (hapetus).
Südamepuudulikkus või tsirroos, mis põhjustab vedeliku kogunemist (ödeem).

Muud põhjused

Pikaajaline koolitus ilma elektrolüütide tasakaalustamata.
Mõningad põletikulised haigused.
Raske alatoitumus.

Indikatsioonid: millal tehakse kloriidi uuring?

Kliinilised sümptomid

Pikaajaline nõrkus, väsimus, lihasjõuduse langus.
Pidev janu, kuiv nahk või slimmukeeled – dehidratsiooni märgid.
Kõhulahtisus, oksendamine või seedehäired.
Hingamishäired või südame rütmihäired.

Haigused ja seire

Kahtlus elektrolüütide tasakaalu häirete (näiteks diabeedi, neerupuudulikkuse, maksatsirroosi) korral.
Ravimite (diureetikumid, kortikosteroidid) seire.
Põletuste või suure verekaotuse jälgimine.
Metaboolsete häirete (alkaloos, atsidoos) diagnostika.

Spetsialistid