Kloriid on üks peamisi elektrolüüte vereplasmas ja vedelikes, mis mängib olulist rolli keha happe-aluse tasakaalus, vere rõhu hoidmisel ja seedeensüümide aktiivsuses. Kloriidi taseme mõõtmine vereanalüüsiga on oluline erinevate haiguste, nagu dehidratsioon, neerupuudulikkus või hormonaalsete häirete, hindamisel ja jälgimisel.

Funktsioon
  • Põhiline anioon rakupinnasiseses ja -välistses vedelikus.
  • Osaleb keha vedelikutasakaalu ja happe-aluse tasakaalu (pH) reguleerimisel.
  • Vajalik seedesooles toitudega saadud naatriumi sidumiseks ja seedeensüümide (nt soolhappe) eritamiseks.
Allikas ja eritus
  • Peamine allikas on toidus leiduv sool (naatriumkloriid).
  • Eritub peamiselt läbi neerude uriiniga, samuti higi ja seedekulgla eritistega.
  • Tase reguleeritakse hormoonide (nt aldosteroon) ja neerude kaudu.
Protseduur
  • Kloriidi tase määratakse tavaliselt koos teiste elektrolüütide (naatrium, kaalium) ja veregaasanalüüsiga.
  • Proov võetakse veenist, tavaliselt küünlavarreni.
  • Eelnevalt on soovitatav olla 8–12 tundi mittesöömise režiimis (vett võib juua).
  • Mõjuvaid ravimeid tuleks enne proovivõttu arstiga kooskõlastada.
Dehidratsioon
  • Pikajaline kõhulahtisus, oksendamine.
  • Ebapiisav vedeliku tarbimine.
  • Kõrge kehatemperatuur või põletused.
Neeruhäired
  • Neerupuudulikkus (renaalne atsidoos).
  • Diureetikumide (kusetegevust suurendavate ravimite) kõrvaltoimed.
Metaboolsed põhjused
  • Mittepiisav insuliin (diabeetiline keetoatsidoos).
  • Liigne soola (naatriumkloriidi) tarbimine.
  • Mõned hormonaalsed häired (nt Cushingi sündroom).
Liigne kaotus
  • Pikaajaline oksendamine või maohaiguste tõttu soolhappe kaotus.
  • Diureetikumide (eriti tiaasiidide) liigne kasutamine.
  • Pikajaline kõhulahtisus.
Hormonaalsed ja neeruhäired
  • Addisoni tõbi (piisamatta ründavus).
  • Metaboolne alkaloos (hapetus).
  • Südamepuudulikkus või tsirroos, mis põhjustab vedeliku kogunemist (ödeem).
Muud põhjused
  • Pikaajaline koolitus ilma elektrolüütide tasakaalustamata.
  • Mõningad põletikulised haigused.
  • Raske alatoitumus.
Kliinilised sümptomid
  • Pikaajaline nõrkus, väsimus, lihasjõuduse langus.
  • Pidev janu, kuiv nahk või slimmukeeled – dehidratsiooni märgid.
  • Kõhulahtisus, oksendamine või seedehäired.
  • Hingamishäired või südame rütmihäired.
Haigused ja seire
  • Kahtlus elektrolüütide tasakaalu häirete (näiteks diabeedi, neerupuudulikkuse, maksatsirroosi) korral.
  • Ravimite (diureetikumid, kortikosteroidid) seire.
  • Põletuste või suure verekaotuse jälgimine.
  • Metaboolsete häirete (alkaloos, atsidoos) diagnostika.
Spetsialistid
  • Perearst või internist (sisemeduste arst) algab uuringu.
  • Nefroloog (neerude spetsialist) hindab neerufunktsiooni.
  • Endokrinoloog (hormoonide spetsialist) süsteemsete häirete korral.
  • Intensiivravi arst kriitiliste seisundite ajal.
Üldine 98–107 mmol/l (millimooli liitri kohta)
Meestele 98–107 mmol/l
Naistele 98–107 mmol/l

Mida võib tähendada selle uuringu muutunud väärtus?

Allpool on haigused, mille korral selle uuringu tulemus erineb sageli normist. Riba pikkus ja protsent näitavad, kui suurel osal haigetest on muutus iseloomulik.

Kloriid tõuseb

2
Nende haiguste korral on uuringutulemus tavaliselt normist kõrgem
Sümptomid, mille tõttu seda uuringut sageli määratakse

Veebilehel olev teave on üldist laadi ega ole individuaalne meditsiiniline konsultatsioon. Uuringute tulemusi peab hindama tervishoiuspetsialist, arvestades muid uuringuandmeid ja Teie sümptomeid. Portaal ei vastuta selle teabe põhjal tehtud otsuste eest.

Arutelu

Jagage oma kogemust selle uuringu kohta: millal see määrati, milline oli tulemus, kuidas läks. Teie lugu võib teisi aidata.

Kommentaare veel pole. Olge esimene!