Bikarbonaat

Bikarbonaat (HCO3-) on veres leiduv peamine puhveraine, mis mängib otsustavat rolli organismi happe-aluse tasakaalu (pH) säilitamisel. Selle taseme mõõtmine vereanalüüsiga on oluline mitmete haiguste, eriti neerude, hingamisteede ja ainevahetushaiguste diagnoosimisel ja jälgimisel.

Funktsioon
  • Peamine puhveraine, mis neutraliseerib kehas tekkivaid happeid ja hoiab stabiilset pH taset.
  • Osaleb süsihappegaasi transportimises verest kopsudesse, kus see väljub hingamisel.
Päritolu ja regulatsioon
  • Bikarbonaati tekib pidevalt keharakkudes ainevahetuse käigus.
  • Peamised regulatsiooniorganid on neerud (eritavad või säästavad bikarbonaati) ja kopsud (kontrollivad süsihappegaasi taset).
Ettevalmistus
  • Analüüsiks võetakse tavaliselt veri veenist.
  • Ideaaljuhul tuleks olla 8–12 tundi ilma söömata (õhtul), kuid eriti kiireloomuliste olukordade korral võib analüüs tehtud ka ilma erilise ettevalmistuseta.
  • Oluline on teatada arstile võetavatest ravimitest, eriti diureetikumidest või antatsiididest.
Protseduur
  • Meditsiinitöötaja võtab vereproovi tavaliselt küünarveenist.
  • Veri kogutakse eritiesse torukesse, mis võib sisaldada antikoagulanti.
  • Proov saadetakse laborisse, kus bikarbonaadi kontsentratsioon määratakse spetsiaalse aparatuuriga.
Seedetrakti kaotused
  • Pikaajaline või tugev oksendamine (nt pikaajaline morbiidsne oksendamine)
  • Maomahla liigne imendumine (nt mõne soolehaiguse korral)
Ravimid ja ained
  • Diureetikumide (veeheitlisse) pikaajaline kasutamine
  • Liigne söögisooda (naatriumbikarbonaadi) tarbimine
Endokriinsed ja muud häired
  • Primaarne aldosteroonism (liigne aldosterooni tootmine)
  • Raske kaalulangus või toitumishäired
  • Krooniline neerupuudulikkus teatud etappides
Diabeet ja ainevahetushaigused
  • Diabeetiline ketoatsidoos (keha toodab liiget happelisi kehaketoneid)
  • Laktoatsidoos (piimhappe kogunemine, nt mõnede ravimite või alkoholi tõttu)
  • Nälgimine või väga ranged dieedid
Neeruhäired
  • Äge neerupuudulikkus
  • Reniilne tuubulaarne atsidoos (neerutorukeste funktsioonihäire)
Seedetrakti kaotused
  • Pikaajaline või raske kõhulahtisus
  • Teatud soolehaigused (nt kolostoomia)
Mürgistused
  • Etilüleegli (antifriisi), metanooli või salitsülaatide (aspiriini) tarbimine
Kliinilised sümptomid
  • Põhjaliku üldseisundi hindamine haiglaravi alguses
  • Kahtlus elektrolüüt- või happe-aluse tasakaalu häirete järele (nt pidev väsimus, segasus, sügav hingamine)
  • Põletikuliste haiguste või septilise šoki hindamine
Krooniliste haiguste seire
  • Diabeedi (eriti tüüp 1) regulaarne jälgimine
  • Kroonilise neerupuudulikkuse või maksapuudulikkuse patsientide kontroll
  • Pikaajalise diureetikumi võtmise jälgimine
Spetsialistid, kes analüüsi tavaliselt tellivad
  • Sisemeditsiini arst või terapeut
  • Endokrinoloog või nefroloog
  • Intensiivravi arst (eriti kriitilistes seisundites)
Üldine 22–29 mmol/l (millimooli liitri kohta) vereseerumis
Meestele 22–29 mmol/l
Naistele 22–29 mmol/l

Mida võib tähendada selle uuringu muutunud väärtus?

Allpool on haigused, mille korral selle uuringu tulemus erineb sageli normist. Riba pikkus ja protsent näitavad, kui suurel osal haigetest on muutus iseloomulik.

Sümptomid, mille tõttu seda uuringut sageli määratakse
Pidev oksendamine Pidev oksendamine Pearing püstoleseisul

Veebilehel olev teave on üldist laadi ega ole individuaalne meditsiiniline konsultatsioon. Uuringute tulemusi peab hindama tervishoiuspetsialist, arvestades muid uuringuandmeid ja Teie sümptomeid. Portaal ei vastuta selle teabe põhjal tehtud otsuste eest.

Arutelu

Jagage oma kogemust selle uuringu kohta: millal see määrati, milline oli tulemus, kuidas läks. Teie lugu võib teisi aidata.

Kommentaare veel pole. Olge esimene!