Isoprostaanid uriinis

Kvantitatiivne · pg/mg kreatinino

Normaalsed väärtused

Isoprostaanid uriinis norm
Üldine
Täpsed normväärtused sõltuvad laborist ja kasutatavast meetodist (nt GC-MS või ELISA). Üldiselt võivad tervetel inimestel olla isoprostaanide tasemed uriinis umbes 0,5–2,0 ng/mg kreatiniini või 100–300 pg/ml.
Mehed
Meestel võivad väärtused olla veidi kõrgemad kui naistel, mis on seotud suurema kehamassiga ja ainevahetuse kiirusega.
Naised
Naistel võivad hormonaalsed muutused (nt menstruaaltsükkel, menopaus) mõjutada isoprostaanide taset.

Näitaja kohta

Isoprostaanide analüüs uriinis on laboratoorne uuring, millega mõõdetakse keha oksidatiivse stressi taset. Isoprostaanid on rasvhapete peroksüdatsiooni stabiilsed tooted ja neid peetakse üheks kõige usaldusväärsemaks oksidatiivse stressi biomarkeriks. Uuring aitab hinnata oksidatiivse kahjustuse ulatust erinevate haiguste korral.

Funktsioon
  • Isoprostaanid on prostaglandiinide sarnased ühendid, mis tekivad rasvhapete oksüdatiivse lagunemise tulemusena.
  • Nad toimivad usaldusväärse markerina oksidatiivse stressi määramiseks, sest neid ei mõjuta entsüümid nagu prostaglandiinid.
Päritolu
  • Isoprostaanid tekivad rakumembraanides asuvate rasvhapete vaba radikaalide poolt põhjustatud oksüdatsiooni tulemusena.
  • Nad erituvad uriiniga ja nende kontsentratsioon peegeldab keha üldist oksidatiivse stressi taset.
Protseduur
  • Uriini kogumine: Kogutakse esimese hommiku uriini proov või 24-tunnine uriin spetsiaalsesse anumasse.
  • Proovi säilitamine: Proov peab olema külmutatud või säilitatud madalal temperatuuril, et vältida isoprostaanide lagunemist.
  • Analüüs: Laboris määratakse isoprostaanide kontsentratsioon uriinis, tavaliselt mass-spektromeetria (GC-MS) või immunoensüümmeetodil (ELISA).
  • Tulemused: Tulemused väljendatakse tavaliselt uriinikreatiniini suhtena (ng/mg) või kontsentratsioonina (pg/ml).
Kroonilised haigused
  • Ateroskleroos ja südame-veresoonkonna haigused
  • Suhkurtõbi (tüüp 1 ja tüüp 2)
  • Kopsuhaigused (nt COPD, astma)
  • Neerupuudulikkus või neerukahjustus
  • Neurodegeneratiivsed haigused (nt Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi)
Elustiil ja keskkonnategurid
  • Tubakasuitsetamine
  • Liigne alkoholi tarbimine
  • Pikaajaline füüsiline stress või ületreening
  • Toitumispuudused või antioksüdantide vaegus
  • Mürgiste ainete (nt raskmetallid) kokkupuude
Muud põhjused
  • Põletikulised haigused (nt reumaatiline artriit)
  • Maksakahjustus või maksatsirroos
  • Vähihaigused ja keemoteraapia
  • Obesitees (rasvumine)
Positiivsed tegurid
  • Piisav antioksüdantide tarbimine (nt C- ja E-vitamiin, polüfenoolid)
  • Regulaarne mõõdukas füüsiline aktiivsus
  • Tervislik toitumine (nt Vahemerre dieet)
  • Suitsetamisest loobumine
Ravimid
  • Antioksüdantravi (nt N-atsetüültsüsteiin)
  • Statiniidid (kolesteraani alandavad ravimid)
  • Mõned toidulisandid (nt koensüüm Q10)
Kliinilised olukorrad
  • Krooniliste põletikuliste haiguste jälgimine (nt reuma)
  • Südame-veresoonkonna riski hindamine
  • Suhkurtõve seonduvate tüsistuste (nt neerukahjustus) hindamine
  • Neurodegeneratiivsete haiguste käigu jälgimine
  • Ravimite (nt keemoteraapia) toime hindamine oksidatiivsele stressile
Spetsialistid
  • Sisearst (sisemeditsiini eriarst)
  • Endokrinoloog (siseeritesse eriarst)
  • Kardioloog (südamearst)
  • Neuroloog (närviarst)
  • Nefroloog (neeruarst)