Lisa kliinik

Hüperinsulineemiline euglükeemiline klamp-uuring

Kvantitatiivne · mg/kg/min

Näitaja kohta

Hüperinsulineemiline euglükeemiline klamp-uuring on kuldstandard insuliini tundlikkuse täpsaks mõõtmiseks. See invasiivne protseduur võimaldab kvantifitseerida, kui efektiivselt organism glükoosi kasutab insuliini mõjul. Uuringut peetakse väga täpseks meetodiks insuliiniresistentsuse ja teiste ainevahetushäirete diagnoosimisel.

Funktsioon ja eesmärk
  • Insuliini tundlikkuse kvantitatiivne mõõtmine.
  • Kuldstandard meetod insuliiniresistentsuse hindamiseks.
  • Võimaldab eristada maksa ja perifeerseid kudesid puudutavaid glükoosi kasutushäireid.
  • Kasutatakse teadusuuringutes ja keerukate kliiniliste juhtumite lahendamisel.
Meetodi põhimõte ja ajalugu
  • Meetodi arendasid DeFronzo, Tobin ja Andres 1979. aastal.
  • Põhimõte seisneb insuliini infusiooni ja glükoosi andmise dünaamilises tasakaalustamises, et hoida veres glükoosi tase stabiilne (euglükeemia).
  • Vajaliku glükoosi infusiooni kiirus (M väärtus) on otseselt võrdeline insuliini tundlikkusega.
  • Protseduur on invasiivne ja vajab pidevat veresisese glükoosi monitoorimist.
Ettevalmistus
  • Patsient peab olema 8-12 tundi enne uuringut tühi kõht.
  • Teatud ravimeid (nt kortikosteroide, beetablokaatoreid) võib paluda ajutiselt katkestada.
  • Enne protseduuri mõõdetakse alglämmastikuühendite tasemed veres.
  • Paigaldatakse kaks venoosse katetri: üks insuliini ja glükoosi manustamiseks, teine veres glükoosi taseme pidevaks kontrollimiseks.
Protseduur
  • Faas 1: Insuliini pidev infusioon kindlal kiirusel (tavaliselt 40-120 mU/m²/min), et saavutada stabiilne kõrge insuliinitase veres (hüperinsulineemia).
  • Faas 2: Glükoosi infusiooni kiirus kohandatakse iga 5-10 minuti jäel, et hoida veres glükoosi tase eelnevalt määratud sihttasemel (tavaliselt 5 mmol/l).
  • Uuring kestab tavaliselt 2-4 tundi, kuni saavutatakse tasakaaluseisund (steaadistadium).
  • Peamine mõõdetav parameeter on glükoosi infusiooni kiirus (GIR või M väärtus) tasakaaluseisundis, mis väljendab glükoosi kasutuskiirust ja seega insuliini tundlikkust.
Madal glükoosi kasutuskiirus (M)
  • Insuliiniresistentsus – organism reageerib insuliinile nõrgemini.
  • Metaboolse sündroomi või 2. tüüpi diabeedi varajane marker.
  • Maksainsuliiniresistentsus (peamiselt maksas toimuva glükoosi tootmise (HGP) pidurdumise vähenemine).
  • Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) naistel.
  • Rasvumine (adipositas).
Kõrge glükoosi kasutuskiirus (M)
  • Hea insuliinitundlikkus – organism kasutab glükoosi efektiivselt.
  • Võib esineda treenitud sportlastel.
  • Võib olla seotud mõne harva esineva hormonaalse häirega (nt insuliinoma), kuid see nõuab täiendavaid uuringuid.
Muuolulised leidmised
  • M väärtuse ja HGP suhe aitab hinnata maksa ja lihaste osakaalu insuliiniresistentsuses.
  • Protseduuri ajal võib hinnata ka rasvhapete vabanemist lipolüüsi näitajana.
  • Testi tulemusi tõlgendatakse alati koos kliinilise pildi ja teiste laboriuuringutega.
Peamised meditsiinilised olukorrad
  • Kahtlus atüüpilisele või noorukieas algavale 2. tüüpi diabeedile.
  • Metaboolse sündroomi täpsem hindamine.
  • Polütsüstiliste munasarjade sündroomi (PCOS) seotud insuliiniresistentsuse kinnitamine.
  • Rasvumise (adipositas) tagajärjel tekkiva insuliiniresistentsuse kvantifitseerimine.
  • Uute ravimite (nt insuliinitundlikkust parandavate) mõju hindamine teadusuuringutes.
  • Mõnede haruldaste endokriinhäirete (nt lipodüstroofia) hindamine.
Spetsialistid, kes võivad uuringut tellida
  • Endokrinoloog (sisehormoonide eriarst)
  • Diabetoloog (diabeedi eriarst)
  • Sisehaiguste arst (internist) keerukate metaboolsete häirete korral
  • Teadusuuringute raames vastavad kliinilise füsioloogia või endokrinoloogia spetsialistid

Seotud uuringud

Glükoos
complementary
Näljastus insuliin
complementary
HOMA-IR indeks
confirmatory
QUICKI
complementary

Seotud haigused

2. tüüpi suhkurtõbi 80% Metabolismi Sündroom 75% Rasvumus (obesitas) 70% Hüpotüreoos 60%

Otsi näitajat