Dikarboksüülhapped kuses

Kvantitatiivne · mmol/mol kreatinino

Normaalsed väärtused

Dikarboksüülhapped kuses normid
Üldine
Tervislikul inimesel on dikarboksüülhapped kuses kas tuvastamatud või väga madalas kontsentratsioonis (alla 5 mg/24 h või alla 0,5 mmol/mol kreatiniini). Täpsed väärtused sõltuvad kasutatavast analüüsimeetodist.
Mehed
Normid meestel on sarnased üldistele väärtustele, kuid võivad mõningalt erineda kehakoosseisu ja dieedi tõttu.
Naised
Naistel võivad normid erineda raseduse, menstruaaltsükli või menopausi tõttu, kuid jäävad üldjuhul madalasse vahemikku.

Näitaja kohta

Dikarboksüülhapped on orgaanilised happed, mis tekivad aminohapete ja rasvhapete ainevahetuse käigus. Nende taseme mõõtmine kuses on oluline mitmete kaasasündinud ja omandatud ainevahetushäirete diagnoosimisel ning jälgimisel. Tavaliselt on need ained organismis väikestes kogustes, kuid nende kontsentratsiooni tõus võib viidata patoloogilisele seisundile.

Funktsioon ja tähtsus
  • Dikarboksüülhapped on ainevahetuse vaheproduktid, mis tekivad peamiselt aminohapete (nt lüsiin, isoleutsiin) lagunemisel.
  • Nende taseme analüüs kuses võimaldab hinnata organismi energiametabolisme, eriti rasvhapete ja aminohapete häireid.
Kuidas need tekivad?
  • Enamik dikarboksüülhappeid tekib rakkude mitokondrites toitainete oksüdeerimise käigus.
  • Need erituvad organismist neerude kaudu kusega, mistõttu nende sisaldust saab mõõta 24-tunnise kuse proovist.
Protseduur
  • Peamine meetod on 24-tunnine kuse kogumine. Kogumise alguses tuleb tühjendada põis (see kuse osa ära visata) ja märkida täpselt aeg.
  • Järgmise 24 tunni jooksul kogutakse KÕIK kusi spetsiaalsesse anumasse, mida hoitakse jahedas kohas (külmikus).
  • Pärast kogumise lõppu segatakse kogu kogutud kus hoolikalt ja valitakse väike osa (alamproov) analüüsiks laborisse saatmiseks.
Ettevalmistus
  • Enne proovivõtu algust tuleb arstiga konsulteerida vajaduse korral teatud ravimite võtmise lõpetamise kohta.
  • Tavalist toitumist ja vedeliku tarbimist ei ole vaja muuta, kui arst ei soovita teisiti.
  • Proovi kogumise ajal tuleks vältida intensiivset füüsilist koormust ja alkoholi tarbimist.
Kaasasündinud ainevahetushaigused
  • Glutaarijahappetus tüüp I (GAT I) – glutaraathappe akumulatsioon.
  • Mitokondriaalsed tsütopaatiad (nt MADD – Multiple Acyl-CoA Dehydrogenase Deficiency).
  • Leutsiinoos (Maple Syrup Urine Disease – MSUD) või teised aminohappete metabolismi häired.
Omandatud või sekundaarsed põhjused
  • Toitumishäired: valgurikas toit või valgupuuritus (nt anoreksia).
  • Maksakahjustus (nt alkohoolne maksakahjustus, tsirroos).
  • Ravimid (nt valproaathape, mõned antibiootikumid).
  • Metaboolsed kriisid või põletikulised seisundid, mis põhjustavad kiiret rasvade lagunemist (lipolüüs).
Füsioloogilised seisundid
  • Tervislik ainevahetus ja tasakaalustatud toitumine.
  • Piisav süsivesikute tarbimine, mis vähendab rasvade lagunemist.
Muud tegurid
  • Mõned ravimid või toidulisandid, mis mõjutavad metabolismi.
  • Vedelikuga üleküllastumine (hüperhüdratatsioon), mis lahjendab kuse kontsentratsiooni.
  • Väga harva võib olla seotud neerufunktsiooni tõsiste häiretega.
Kliinilised sümptomid ja kahtlused
  • Imikul või lapsel kahtlus kaasasündinud ainevahetushaiguse järgi (neuroloogilised sümptomid, arenguviivitus, oksendamine, kooma).
  • Seletamatu neuroloogiline halvenemine või äge haigestumine vastsündinud või varases lapsepõlves.
  • Metaboolse dekompensatsiooni sümptomid (nt hapnikupuudus kriisid) täiskasvanutel.
Spetsialistid, kes uuringut tellivad
  • Lastearst või geneetik kahtlusel kaasasündinud ainevahetushäire kohta.
  • Neuroloog patsientidel, kellel on neuroloogilised sümptomid seletamatu päritoluga.
  • Metaboolsete haiguste spetsialist või endokrinoloog patsientide järelvalvel.