Perifeerne arteriaalne tonomeetria

Kirjeldav

Näitaja kohta

Perifeerne arteriaalne tonomeetria (PAT) on mitteinvasiivne uuring meetod, mis hindab väikeste veresoonte, peamiselt sõrmenukkude arterite, funktsionaalset seisundit. See annab hinnangu endoteele – veresoonte sisepinna – funktsioonile, mis on oluline varajase ateroskleroosi ja kardiovaskulaarse riski hindamiseks. Meetod põhineb veresoonte reaktiivse hüperemia (suurenenud verevoolu) mõõtmisel pärast ajutist verevoolu piiramist.

Mis on perifeerne arteriaalne tonomeetria?

Funktsioon

Hindab endoteli funktsionaalset seisundit (veresoonte sisepinna tervist).
Mõõdab arterite võimet laieneda vastuseks suurenenud verevoolule (reaktiivne hüperemia).
Kasutatakse varajase veresoonte jäikuse ja ateroskleroosi riski hindamiseks.

Meetodi olemus

Mitteinvasiivne ja valutu uuring.
Mõõtmised tehakse tavaliselt sõrmenukkudes spetsiaalse sensori abil.
Tulemused väljendatakse sageli reaktiivse hüperemia indeksina (RHI).

Uuringu protseduur

Ettevalmistus

Enne uuringut tuleb vältida tubakatarbimist ja kofeiini tarbimist (tavaliselt 4-6 tundi).
Soovitatav on olla mõõtmisel looduslikus ja lõdvestunud olekus.
Spetsiifilisi dieetipiiranguid tavaliselt ei ole, kuid arst võib anda individuaalseid soovitusi.

Protseduur

Patsient istub mugavalt, käed on toetatud.
Mõlemale sõrmenukile (tavaliselt nimetissõrmele) paigaldatakse väikesed tonomeetria sensorsed mänžetid.
Esialgne vererõhk registreeritakse mõlemas sõrmes.
Ühes käsivarras pannakse mõneks minutiks (tavaliselt 5 minutit) kõrgesse vererõhku (oklusioon), et ajutiselt verevoolu piirata.
Pärast mänžeti eemaldamist mõõdetakse verevoolu järsk suurenemine (reaktiivne hüperemia) teises käes.
Sensori andmeid analüüsitakse arvutiga, et arvutada reaktiivse hüperemia indeks (RHI).
Kogu protseduur võtab aega umbes 15-20 minutit.

Mida näitab perifeerse arteriaalse tonomeetria tulemuste paranemine või langus?

Madal reaktiivse hüperemia indeks (RHI)

Endoteli düsfunktsioon, mis on ateroskleroosi varajane märk.
Kõrgenenud kardiovaskulaarne risk (nt. pärgarterite haigus, insult).
Suhkurtõbi (diabeet).
Krooniline nefropaatia (neerukahjustus).
Pikaajaline tubakasuitsutamine.
Kõrgenenud vererõhk (hüpertensioon).
Düslipeemia (kõrgenenud kolesterool).
Süstemaatilised põletikulised haigused (nt. reumatoidartriit).

Normaalne või paranenud reaktiivse hüperemia indeks (RHI)

Hea endoteli funktsioon ja veresoonte tervis.
Madal kardiovaskulaarne risk.
Tõhus ravi (nt. diabeedi või hüpertensiooni ravimid, elustiilimuutused) võib parandada RHI väärtust.
Hea füüsiline vorm.

Indikatsioonid: millal tehakse perifeerst arteriaalset tonomeetriat?

Peamised näidustused

Kardiovaskulaarse riski integreeritud hindamine, eriti noortel patsientidel või neil, kellel on perekonnas varajased südame-veresoonkonnahaigused.
Endoteli düsfunktsiooni kahtlus (näiteks seoses suhkurtõve või hüpertensiooniga).
Raviefektiivsuse hindamine elustiili muutustel (toitumine, sport) või ravimitel (nt. statiinid).
Uuringud seoses metaboolse sündroomi või krooniliste neeruhaigustega.

Soovitav konsulteerida spetsialistidega