Osmootiline resistentsus
Osmootiline resistentsus on vereuuring, mis määrab punaliblede (erütrotsüütide) vastupidavuse hüpotoonilises naatriumkloriidi lahuses. See test annab väärtuslikku teavet erütrotsüütide membraani tervisliku seisundi kohta ja on oluline teatud verihaiguste, eriti hemolüütiliste aneemiate diagnoosimisel.
- Hinnata erütrotsüütide membraani stabiilsust ja tervislikkust.
- Avastada erütrotsüütide membraani defekte, mis põhjustavad liigset hemolüüsi (punaliblede lagunemist).
- Osutada abi erinevate hemolüütiliste aneemiate eristamisel ja diagnoosimisel.
- Uuring põhineb erütrotsüütide omadusel paisuda ja lageda hüpotoonilises keskkonnas.
- Testi tulemused väljendatakse kahe protsendilise NaCl lahuse kontsentratsioonina: hemolüüsi alguspunkt ja hemolüüsi lõpp-punkt.
- See on spetsiifiline test, mida tellitakse kahtluse korral punaliblede membraanihaiguste või kaasasündinud hemolüütiliste seisundite osas.
- Uuringu jaoks võetakse tavaliselt veenist vereproov (üldjuhul 2-5 ml).
- Proov saadetakse hematoloogialaborisse.
- Laboris segatakse patsiendi erütrotsüüdid erineva kontsentratsiooniga hüpotoonilistesse naatriumkloriidi (NaCl) lahustesse.
- Seejärel määratakse need kontsentratsioonid, milles punalibled hakkavad lagunema (hemolüüsi algus) ja milles peaaegu kõik punalibled on lagunenud (hemolüüsi lõpp).
- Tulemused registreeritakse ja tõlgendatakse.
- Spherotsütoos (nt päritud spherotsütoos või autoimmuunne hemolüütiline aneemia), kus punalibled on ümaramad ja vastupidavamad lagunemisele hüpotoonilises keskkonnas.
- Mõned kroonilised maksahaigused.
- Oleolek, kus erütrotsüüdid on suurenenud mahu tõttu vastupidavamad.
- Näitab, et punalibled on normaalsest vastupidavamad ja nende lagunemine hüpotoonilises keskkonnas on hilinenud.
- Võib viidata olekule, kus punaliblede eluiga on lühenenud teistel põhjustel kui membraanidefekt.
- Talasseemia ja teised hemoglobiinopaatiad.
- Raudpuudulik aneemia või muud mikrotsütaarsed aneemiad.
- Mõned maksahaigused (nt rasv maks).
- Olekus, kus punaliblede membraan on kahjustunud või ebanormaalne, muutes need hapraks hüpotoonilise surve suhtes.
- Paroksümaalne öine hemoglobiinuria (PNH) – harva, kuid võib esineda.
- Näitab punaliblede suurenenud haprust ja kergemat lagunemist hüpotoonilises keskkonnas.
- Viitab tõenäolisemalt kaasasündinud või omandatud punaliblede membraanidefekti või hemoglobiini ebanormaalsusele.
- Kahtlus hemolüütilise aneemia (eriti päritud vormide) järele, kui teised testid on ebaselged.
- Perekonnaanamneesis talasseemia või muud punaliblede membraanihaigused.
- Kliinilised sümptomid nagu äge või krooniline väsimus, kahvatus, kollatõbi (neelutus) või tume uriin (hemoglobiinuria).
- Teiste vereanalüüside (nt täisvere numbriline analüüs, perifeerse vere smeer) kõrvalekallete korral, mis viitavad punaliblede kuju või suuruse muutustele.
- Hematoloog (verehaiguste eriarst)
- Sisemeditsiini eriarst (internist)
- Perearst (peamiselt esmase diagnostika ja suunamise korral)
| Üldine | Normaalsed väärtused varieeruvad erinevate laborite vahel, kuid üldiselt kehtivad järgmised vahemikud: |
|---|---|
| Meestele | Hemolüüsi algus: 0,45–0,50% NaCl lahuses. Hemolüüsi lõpp: 0,30–0,35% NaCl lahuses. |
| Naistele | Hemolüüsi algus: 0,45–0,50% NaCl lahuses. Hemolüüsi lõpp: 0,30–0,35% NaCl lahuses. |
Mida võib tähendada selle uuringu muutunud väärtus?
Allpool on haigused, mille korral selle uuringu tulemus erineb sageli normist. Riba pikkus ja protsent näitavad, kui suurel osal haigetest on muutus iseloomulik.
Osmootiline resistentsus langeb
3Veebilehel olev teave on üldist laadi ega ole individuaalne meditsiiniline konsultatsioon. Uuringute tulemusi peab hindama tervishoiuspetsialist, arvestades muid uuringuandmeid ja Teie sümptomeid. Portaal ei vastuta selle teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Arutelu
Jagage oma kogemust selle uuringu kohta: millal see määrati, milline oli tulemus, kuidas läks. Teie lugu võib teisi aidata.
Kommentaare veel pole. Olge esimene!