Osmootiline resistentsus

Kvantitatiivne · %

Normaalsed väärtused

Osmootilise resistentsuse normid

Üldine

Normaalsed väärtused varieeruvad erinevate laborite vahel, kuid üldiselt kehtivad järgmised vahemikud:

Mehed

Hemolüüsi algus: 0,45–0,50% NaCl lahuses. Hemolüüsi lõpp: 0,30–0,35% NaCl lahuses.

Naised

Hemolüüsi algus: 0,45–0,50% NaCl lahuses. Hemolüüsi lõpp: 0,30–0,35% NaCl lahuses.

Näitaja kohta

Osmootiline resistentsus on vereuuring, mis määrab punaliblede (erütrotsüütide) vastupidavuse hüpotoonilises naatriumkloriidi lahuses. See test annab väärtuslikku teavet erütrotsüütide membraani tervisliku seisundi kohta ja on oluline teatud verihaiguste, eriti hemolüütiliste aneemiate diagnoosimisel.

Mis on osmootiline resistentsus?

Funktsioon

Hinnata erütrotsüütide membraani stabiilsust ja tervislikkust.
Avastada erütrotsüütide membraani defekte, mis põhjustavad liigset hemolüüsi (punaliblede lagunemist).
Osutada abi erinevate hemolüütiliste aneemiate eristamisel ja diagnoosimisel.

Päritolu ja tähtsus

Uuring põhineb erütrotsüütide omadusel paisuda ja lageda hüpotoonilises keskkonnas.
Testi tulemused väljendatakse kahe protsendilise NaCl lahuse kontsentratsioonina: hemolüüsi alguspunkt ja hemolüüsi lõpp-punkt.
See on spetsiifiline test, mida tellitakse kahtluse korral punaliblede membraanihaiguste või kaasasündinud hemolüütiliste seisundite osas.

Ettevalmistus uuringuks

Protseduur

Uuringu jaoks võetakse tavaliselt veenist vereproov (üldjuhul 2-5 ml).
Proov saadetakse hematoloogialaborisse.
Laboris segatakse patsiendi erütrotsüüdid erineva kontsentratsiooniga hüpotoonilistesse naatriumkloriidi (NaCl) lahustesse.
Seejärel määratakse need kontsentratsioonid, milles punalibled hakkavad lagunema (hemolüüsi algus) ja milles peaaegu kõik punalibled on lagunenud (hemolüüsi lõpp).
Tulemused registreeritakse ja tõlgendatakse.

Kõrgenenud osmootiline resistentsus

Peamised põhjused

Spherotsütoos (nt päritud spherotsütoos või autoimmuunne hemolüütiline aneemia), kus punalibled on ümaramad ja vastupidavamad lagunemisele hüpotoonilises keskkonnas.
Mõned kroonilised maksahaigused.
Oleolek, kus erütrotsüüdid on suurenenud mahu tõttu vastupidavamad.

Kliiniline tähendus

Näitab, et punalibled on normaalsest vastupidavamad ja nende lagunemine hüpotoonilises keskkonnas on hilinenud.
Võib viidata olekule, kus punaliblede eluiga on lühenenud teistel põhjustel kui membraanidefekt.

Alanenud osmootiline resistentsus

Peamised põhjused

Talasseemia ja teised hemoglobiinopaatiad.
Raudpuudulik aneemia või muud mikrotsütaarsed aneemiad.
Mõned maksahaigused (nt rasv maks).
Olekus, kus punaliblede membraan on kahjustunud või ebanormaalne, muutes need hapraks hüpotoonilise surve suhtes.
Paroksümaalne öine hemoglobiinuria (PNH) – harva, kuid võib esineda.

Kliiniline tähendus

Näitab punaliblede suurenenud haprust ja kergemat lagunemist hüpotoonilises keskkonnas.
Viitab tõenäolisemalt kaasasündinud või omandatud punaliblede membraanidefekti või hemoglobiini ebanormaalsusele.

Indikatsioonid: millal tehakse osmootilise resistentsuse uuring?

Peamised meditsiinilised põhjused

Kahtlus hemolüütilise aneemia (eriti päritud vormide) järele, kui teised testid on ebaselged.
Perekonnaanamneesis talasseemia või muud punaliblede membraanihaigused.
Kliinilised sümptomid nagu äge või krooniline väsimus, kahvatus, kollatõbi (neelutus) või tume uriin (hemoglobiinuria).
Teiste vereanalüüside (nt täisvere numbriline analüüs, perifeerse vere smeer) kõrvalekallete korral, mis viitavad punaliblede kuju või suuruse muutustele.

Eriti asjakohane konsultatsioon järgmiste eriarstidega: