Müeloperoksidaasi defitsiidi test

Kirjeldav

Näitaja kohta

Müeloperoksidaasi (MPO) defitsiidi test on spetsiifiline immunoloogiline uuring, mille eesmärk on tuvastada veres või rakkudes müeloperoksidaasi ensüümi puudulikkust. See test aitab diagnoosida haruldasi kaasasündinud immuunpuudulikkuse seisundeid, mis on seotud neutrofiilide (valgete vereliblede) häiretega. Uuringu tulemus annab olulist teavet patsiendi immuunsüsteemi funktsioneerimise kohta.

Mis on müeloperoksidaasi defitsiidi test?

Funktsioon

Hindab neutrofiilide (valgete vereliblede) võimet toota müeloperoksidaasi (MPO) ensüümi.
Tuvastab kaasasündinud MPO defitsiiti, mis võib põhjustada korduvaid infektsioone või autoimmunnhäireid.
Kasutatakse immunoloogiliste ja hematoloogiliste seisundite eristamiseks.

Menetlus

Uuring viidakse läbi vereproovist, tavaliselt perifeersest venoosest verest.
Proovi analüüsib spetsialiseerunud immunoloogialabor.
Tulemused on kvalitatiivsed (positiivne/negatiivne) või kvantitatiivsed (ensüümi aktiivsuse tase).

Uuringu käik ja ettevalmistus

Protseduur

Patsiendilt võetakse vereproov tavapäraselt küünarnukist.
Veri kogutakse spetsiaalsesse torusse, mis sisaldab antikoagulanti.
Proov saadetakse laborisse, kus neutrofiilid eraldatakse ja analüüsitakse nende MPO ensüümi aktiivsust või sisaldust.
Kasutatakse meetodeid nagu voolutsütomeetria, ensüümi aktiivsuse testid või immunoblotti.

Ettevalmistus

Erilist ettevalmistust tavaliselt ei vaja.
Soovitatav on teavitada arsti võetavatest ravimitest, sest mõned võivad mõjutada neutrofiilide funktsiooni.
Uuring võib olla osa laiemast immunoloogilisest või hematoloogilisest hindamisest.

Positiivne müeloperoksidaasi defitsiidi tulemus (MPO puudulikkus)

Peamised põhjused

Kaasasündinud (pärilik) müeloperoksidaasi defitsiit – kõige tavalisem põhjus.
Autoimmunnhäired (nt süsteemne erütematoosne luupus, Goodpasture'i sündroom).
Müeloidseid rakke mõjutavad haigused või seisundid (väga harva).

Mida see tähendab?

Neutrofiilidel on vähenenud võimekus hävitada baktereid ja seeni, kuigi kliniline avaldumus võib olla kerge.
Suurenenud risk korduvatele infektsioonidele, eriti kandidaat- ja aspergilloosi-infektsioonidele.
Seos autoimmunnprotsessidega, kuna MPO on autoantigeen mitmetes autoimmunnhaigustes.

Indikatsioonid: millal seda uuringut tehakse?

Kliinilised sümptomid

Korduvad, raskesti ravituvad seen- või bakteriaalinfektsioonid (eriti kandidoos).
Põhjusteta kõrgenenud põletikunäitajad (nt CRP) veres.
Kahtlus autoimmunnhaiguse (nt vaskuliidi) puhul, eriti kui on seotud antineutrofiilsete tsütoplasmaatiliste antikehadega (ANCA).

Spetsialistid