Kardiolipiini antikehade test

Kvantitatiivne · μg/mL or nmol/mg protein

Normaalsed väärtused

Kardiolipiini antikehade normid
Üldine
Tulemused väljendatakse tavaliselt GPL ühikutena (IgG) või MPL ühikutena (IgM). Normiks loetakse negatiivset tulemust või väärtusi alla labori määratud künnise.
Mehed
Normid on sarnased meestel ja naistel. Tavaline võrdlusvahemik võib olla näiteks: IgG < 10 GPL ühikut, IgM < 7 MPL ühikut (konkreetsed väärtused sõltuvad laborist ja kasutatavast meetodist).
Naised
Sama, mis meestel. Raseduse ajal võib osadel naistel esineda füsioloogiline antikehade tõus, mis ei pruugi olla kliiniliselt oluline.

Näitaja kohta

Kardiolipiini antikehade test on verianalüüs, millega määratakse immuunsüsteemi poolt tekitatud antikehi kardiolipiini (fosfolipiidi) vastu. Positiivsed antikehad võivad olla seotud autoimmuunhaigustega ja suurendada tromboosi ning raskuste rasedusel riski.

Funktsioon
  • Test tuvastab IgG, IgM ja/või IgA klassi antikehi, mis sihivad kardiolipiini.
  • Need antikehad võivad seonduda verega või koevalkudega, põhjustada veresoonte kokkutõmbeid ja soodustada trombide teket.
  • Test on üks kolmest peamisest antifosfolipiidi sündroomi (APS) diagnoosimise kriteeriumist.
Päritolu ja kasutus
  • Testi arendati välja autoimmuunsete haiguste, eriti süstemaatilise erütematoodse luupuse (SLE) ja seotud seisundite diagnoosimiseks.
  • Seda kasutatakse laialdaselt patsientidel, kellel on korduvad arteriaalsed või venoossed tromboosid või rasedusest tulenevad tüsistused.
Protseduur
  • Analüüsiks võetakse veri veenist, tavaliselt küünarnukist.
  • Kasutatakse ELISA (enzyme-linked immunosorbent assay) meetodit või sellega sarnaseid immunokeemilisi tehnikaid.
  • Tulemuste saamiseks võib kuluda mõni päev kuni nädal.
Ettevalmistus
  • Testi jaoks ei ole tavaliselt vaja erilist ettevalmistust (nt töönd).
  • Soovitatav on teavitada arsti kõigist võetavatest ravimitest, eriti antikoagulantidest (nagu varfariin), mis võivad mõjutada tulemust.
  • Infektsioon võib põhjustada ajutist antikehade tõusu, seetõttu tuleks sellest arstile teada anda.
Autoimmuunhaigused
  • Antifosfolipiidi sündroom (APS) – peamine põhjus.
  • Süstemaatiline erütematoodne luupus (SLE).
  • Sjögreni sündroom, reumatoidartriit, sklerodermia.
Muud meditsiinilised seisundid
  • Mõned viirus- või bakteriaalsed infektsioonid (nt HIV, süüfilis, parvoviirus B19) võivad põhjustada ajutist positiivset tulemust.
  • Mõned vähitüübid.
  • Pikaajaline mõnede ravimite (nt prokainamiid, fenütoiin) kasutamine.
Kliiniline tähtsus
  • Püsivalt kõrged antikehad (kinnitatud 12 nädala järel uuesti) on antifosfolipiidi sündroomi diagnoosi kriteerium.
  • Seotud suurenenud riskiga arteriaalsete ja venooste trombose, südameinfarkti, insuldi ning korduvate raseduskaotuste korral.
Tavaline seisund
  • Negatiivne tulemus on normaalne ja näitab, et organism ei tooda kardiolipiini vastaseid autoantikehi olulisel määral.
  • Välistab tõenäoliselt antifosfolipiidi sündroomi, kuid üksik test ei saa seda diagnoosi täielikult välistada.
Tähelepanekud
  • Negatiivne tulemus patsientidel, kellel on kliinilised sümptomid (nt tromboos), võib viidata teistele trombofiilsetele haigustele.
  • Testi tulemus võib olla negatiivne ka APS-i korral, kui patsiendil on teist tüüpi antifosfolipiidi antikehi (nt beetaglikoproteiin I antikehad).
Peamised kliinilised olukorrad
  • Korduvad selgitamatud arteriaalsed või venoossed tromboosid nooremas eas.
  • Korduvad raseduskaotused (eriti II või III trimestril) või raseduse tüsistused (nt eklampsia, iud).
  • Selgituseta trombotsütopeenia (vereliistakute arvu langus).
Kaasnevad seisundid ja spetsialistid
  • Autoimmuunhaiguste (eriti SLE) kahtlus või diagnoos.
  • Testi tellib reumatoloog, hematoloog, günekoloog või internaut patsiendi kliinilise pildi põhjal.
  • Soovitatav kontrollida ka lähisugulastel, kellel on diagnoositud antifosfolipiidi sündroom.