PFAS-uuring (Perfluorsulamidide uuring)

Kvantitatiivne · µg/L or ng/mL

Normaalsed väärtused

PFAS-uuringu soovitatud väärtused

Üldine

Tervisele ohutu tase on tavaliselt alla 5–10 ng/mL sõltuvalt konkreetsest PFAS-ühendist. Lõplikud võrdlusvahemikud sõltuvad laborist ja rahvusvahelistest soovitustest.

Mehed

Ei erine oluliselt naiste väärtustest.

Naised

Ei erine oluliselt meeste väärtustest.

Näitaja kohta

PFAS-uuring on laboratoorne test, mis mõõdab organismis esinevate perfluorsulamidide kontsentratsiooni. Need inimese poolt loodud keemilised ühendid võivad keskkonnast sattuda kehasse ja koguneda, põhjustades võimalikke terviseriske.

Mis on PFAS-uuring (Perfluorsulamidide uuring)?

Funktsioon

Mõõdab perfluorsulamidide (PFAS) taset veres või muus bioloogilises proovis.
Hinnatakse keha kaasamise astet ja seotud võimalikke terviseohte.

Päritolu ja kasutusalad

Perfluorsulamidid on tehiskemikaalid, mida on kasutatud leegikindlates katetes, plekkpinnetes, toidupakendites ja vahtudeaines.
Need on keskkonnas väga püsivad ja võivad läbi toiduahela või saastunud vee inimorganismi sattuda.

Ettevalmistus ja protseduuri käik

Protseduur

Uuringuks võetakse tavaliselt veri veenist (küünarnukist).
Mõnikord võidakse kasutada ka uriini või teisi bioloogilisi proove.

Ettevalmistus

Erilist ettevalmistust (nt paastumist) enamasti ei nõuta.
Enne uuringut on soovitatav teavitada arsti kõigist tarvitatavatest ravimitest või toidulisanditest.

Kõrge PFAS tase (võimalikud põhjused)

Keskkonna- ja eluviisitegurid

Pikaajaline joogivee tarbimine saastunud piirkondadest.
Sagedane kokkupuude leegikindlate või plekkpindadega (nt teatud kodukeemia, tekstilid).
Toitumine saastunud mereandidega või metsloomade lihaga.

Töö- ja elukeskkond

Töötamine keemiatööstuses, tuletõrjes või PFAS-i sisaldavate toodete tootmisel.
Elamine tööstuspiirkonnas või lähedal, kus on olnud suur saaste.

Madal PFAS tase

Selgitus

Madal PFAS tase veres on tavaline ja soovitav, kuna näitab vähest kokkupuudet nende kemikaalidega.
Ei ole seotud haiguslike seisunditega, vaid pigem vähem kaasamist keskkonnasaasteaineidesse.

Indikatsioonid: millal uuringut tehakse?

Kliinilised kahtlused või sümptomid

Mittespetsiifilised sümptomid nagu krooniline väsimus, kilpnäärme talitlushäired või maksakahjustus, kui on ka keskkonnarisk.
Immuunsüsteemi talitluse langus või reproduktiivprobleemid.

Riskirühmad ja jälgimine