Lisa kliinik

Glutatiooniperoksidaas

Kvantitatiivne · U/g Hb

Normaalsed väärtused

Glutatiooniperoksidaasi normid
Üldine
Normaalsed väärtused sõltuvad kasutatavast meetodist ja laborist. Üldiselt mõõdetakse ensüümi aktiivsust rakkudes või veres. Seetõttu on oluline tõlgendada tulemusi alati konkreetse labori viitväärtuste kontekstis.
Mehed
Tüüpiline aktiivsus erütrotsüütides võib olla umbes 30–60 U/g Hb, kuid see võib oluliselt erineda.
Naised
Naistel võivad väärtused olla sarnased, kuid raseduse või menopausi ajal võib esineda kõikumisi.

Näitaja kohta

Glutatiooniperoksidaasi (GPx) uuring on laboratoorset analüüsi, mis mõõdab keha peamise antioksüdandi ensüümi aktiivsust. See ensüüm kaitseb rakkude oksüdatiivse stressi eest ja on oluline mõõdik organismi antioksüdantse kaitsesüsteemi tervise hindamiseks. Taseme analüüs võib anda vihjeid mõne ainevaeguse või kroonilise haigusliku seisundi kohta.

Funktsioon
  • Glutatiooniperoksidaas on ensüüm, mis kuulub antioksüdantide süsteemi.
  • Selle peamine ülesanne on neutraliseerida ohtlikke vesinikperoksiide ja lipiidide peroksüüle, muutes need kahjutuks veeks ja alkohoolseteks ühenditeks.
  • Kaitseb rakumembraane, valke ja DNA-d oksüdatiivse kahjustuse eest.
Päritolu
  • Ensüüm on sünteesitud organismi enda poolt, kuid selle optimaalne toimimine sõltub mikroelementidest, eelkõige seleenist (Se), mis on selle aktiivse tsentri koostisosa.
  • Leidub peamiselt punaverelibledes, maksas ja neerudes.
Protseduur
  • Uuringuks võetakse tavaliselt veri veenist. Mõnikord võib vaja minuda ka koe (nt maksa) biopsiat, kuid see on harvem.
  • Enne vereproovi andmist pole tavaliselt vaja erilist ettevalmistust (nt eelnevat nälgimist), kuid konkreetsed juhised tuleb kinnitada tellinud arsti või laboriga.
  • Proovi analüüsitakse spetsiaalsete laboratoorsete meetoditega, mis määravad ensüümi aktiivsuse.
Võimalikud põhjused
  • Reaktsioon suurenenud oksüdatiivsele stressile: organism suurendab ensüümi tootmist kaitseks (nt põletikulised haigused, raske füüsiline koormus).
  • Mõned geneetilised faktori võivad põhjustada suuremat ensüümide aktiivsust.
  • Seleeni üledoos (toidulisanditena), kuid see on haruldane.
Peamised riskitegurid
  • Seleenivaegus: Kuna seleen on ensüümi oluline komponent, toob selle puudumine kaasa ensüümi aktiivsuse languse.
  • Geneetilised defektid: harvad pärilikud haigused, mis mõjutavad ensüümi sünteesi või struktuuri.
  • Kroonilised maksahaigused või neerupuudulikkus, kus ensüümi süntees võib olla häiritud.
  • Pikaajaline oksüdatiivne stress võib ensüümi reservid ammendada ja tekitada sekundaarset defitsiiti.
Seotud terviseriskid
  • Suurenenud tundlikkus oksüdatiivsele kahjustusele, mis võib kiirendada rakkude vananemist ja kaasa aidata krooniliste haiguste (diabeet, südame-veresoonkonnahaigused, neurodegeneratiivsed haigused) arengule.
  • Immunnsüsteemi nõrgenemine.
Meditsiinilised põhjused
  • Kahtlus seleenivaegusele, eriti sümptomitega nagu lihasenõrkus, südameprobleemid või hüpotüreoos.
  • Kroonilise väsituse või lihasvalulikkuse hindamine, kui kahtlustatakse oksüdatiivset stressi.
  • Mõne geneetilise haiguse (nt Keshan'i haigus) diagnostika või jälgimine.
  • Krooniliste maksa- või neeruhaiguste korral antioksüdantse kaitseseisundi hindamiseks.
Millised arstid võivad seda uuringut tellida?
  • Endokrinoloog (sisesekretsiooni- ja ainevahetushaiguste eriarst)
  • Perearst või sisehaiguste eriarst

Seotud uuringud

Superoksiidi dismutaas
complementary
Katalaas
complementary
Antioksüdantide staatus
confirmatory
Isoprostaanid
complementary

Seotud haigused

Alkoholihepatopaatia 65% Mittealkoholi steatohepatiit (NASH) 60% Amüotroofne lateraalskleroos (ALS) 55% Müüsilüstroofia 50% Duchenne lihasdüstroofia 50%

Otsi näitajat