Alumiinium vereseseerumis

Kvantitatiivne · µg/L

Normaalsed väärtused

Alumiiniumi vereseseerumis normaalväärtused
Üldine
< 10 µg/L (mikrogrammi liitri kohta)
Mehed
< 10 µg/L
Naised
< 10 µg/L

Näitaja kohta

Alumiiniumi sisalduse mõõtmine vereseseerumis on oluline test alumiiniumi kogunemise ja võimaliku toksilisuse hindamiseks organismis. Alumiinium võib pärineda keskkonnast, toidust, veest või meditsiinilistest protseduuridest ning selle kontsentratsiooni seire on eriti oluline patsientidel, kellel on neerupuudulikkus või kes on dialüüsiravil.

Funktsioon ja tähtsus
  • Alumiinium on levinud metall, mida kasutatakse laialdaselt tööstuses ja igapäevaelus.
  • Organismis ei ole alumiiniumil teadaolevat füsioloogilist funktsiooni ja selle kogunemine võib põhjustada terviseriske.
  • Kõrged alumiiniumi tasemed seostuvad luukahjustuse, aneemiaga ja neuroloogiliste häiretega, eriti dialüüsipatsientidel.
Päritolu ja allikad
  • Looduslikult esineb alumiiniumi muldes ja vees.
  • Inimesele võib alumiinium organismi sattuda toidu, vee, õhu kaudu ning mõnede meditsiiniliste preparaatide või seadmete kaudu (nt dialüüsilahendid).
  • Suurenenud riskirühmaks on patsiendid kroonilise neerupuudulikkusega, kes saavad dialüüsi või kasutavad alumiiniumi sisaldavaid maokaitsevahendeid.
Protseduur
  • Analüüsiks võetakse vereproov veenist tavapärasel viisil.
  • Veri kogutakse tavaliselt spetsiaalsesse toruku, mis võib olla valmistatud alumiiniumivabast materjalist, et vältida proovi saastamist.
  • Verest eraldatakse seerum, milles määratakse alumiiniumi kontsentratsioon, kasutades tavaliselt kõrge täpsusega meetodeid nagu aatomabsorptsioonispektromeetria (AAS) või induktiivselt seotud plasmaga massispektromeetria (ICP-MS).
Ettevalmistus
  • Ei ole vaja erilist ettevalmistust nagu paastumine.
  • Oluline on teavitada arsti kõigist sissetarvitatavatest ravimitest, sealhulgas vitamiinidest ja toidulisanditest, kuna mõned neist võivad sisaldada alumiiniumi.
  • Proovi võtmiseks on soovitatav vältida alumiiniumi sisaldavate deodorantide või kreemide kasutamist enne proovivõttu.
Meditsiinilised seisundid
  • Krooniline neerupuudulikkus ja dialüüs (eriti kui dialüüsilahend sisaldab alumiiniumi).
  • Pikaajaline kasutamine alumiiniumi sisaldavaid maokaitsevahendeid (antatsiide).
  • Metabolismi häired, mis pärsivad alumiiniumi eritumist.
Keskkonna- ja elustiilitegurid
  • Pikaajaline kokkupuude alumiiniumi toodetega tööstuses (professionaalne risk).
  • Suurenenud alumiiniumisisaldusega joogivee või toidu tarbimine.
  • Mõned vaktsiinid või ravimid, mis võivad sisaldada alumiiniumi adjuvantena.
Muud põhjused
  • Proovi saastumine alumiiniumi sisaldavate anumate või instrumentidega laboris.
  • Alumiiniumi sisaldavate implantaatide olemasolu kehas.
Tavaline leid
  • Madal alumiiniumi tase veres on tavaline ja soovitav tervetel inimestel, seda peetakse normiks.
  • See näitab, et puudub oluline kokkupuude või kogunemine.
Võimalikud tegurid
  • Väga puhtast allikast pärit toidu ja vee tarbimine.
  • Teatud ravimid või protseduurid, mis suurendavad alumiiniumi eritumist, kuid see on haruldane.
Kliinilised sümptomid või seisundid
  • Neuroloogilised sümptomid (näiteks mäluprobleemid, kõnehäired, krambid) dialüüsipatsientidel või neerupuudulikkusega patsientidel.
  • Luuvalu või luumurdude esinemine, mis võib viidata dialüüsiga seotud osteodüstroofiale.
  • Anemia, mis ei reageeri raviraudpreparaatidele.
Riskirühmad ja seire
  • Kroonilise neerupuudulikkusega patsiendid, eriti need, kes on dialüüsiravil.
  • Patsiendid, kes on pikaajaliselt tarbinud alumiiniumi sisaldavaid maokaitsevahendeid.
  • Inimesed, kellel on teadaolev kokkupuude kõrge alumiiniumisisaldusega keskkonnaga.
Spetsialistid, kes võivad uuringut tellida
  • Nefroloog (neeruspesialist) – dialüüsipatsientide seireks.
  • Toksikoloog või sisehaiguste arst – mürgistuskahtluse korral.
  • Neuroloog – neuroloogiliste sümptomite hindamisel.