Subglottiline rõhk

Kvantitatiivne · cmH2O

Normaalsed väärtused

Subglottiline rõhk normid

Üldine

Normaalne subglottiline rõhk kõne ajal jääb tavaliselt vahemikku 5 kuni 15 cm H₂O (või ~0.5 kuni 1.5 kPa).

Mehed

Täiskasvanud meestel keskmine rõhk kõne ajal võib olla 7–12 cm H₂O.

Naised

Täiskasvanud naistel keskmine rõhk kõne ajal võib olla 5–10 cm H₂O.

Näitaja kohta

Subglottiline rõhk on õhurõhk, mis tekib häälepaelte all olevas hingamitee osas (subglottilises piirkonnas). Selle mõõtmine on oluline häälefunktsiooni, hääle kvaliteedi ja hingamisteede läbilaskvuse hindamisel. Erinevad kõne- või hingamishäired võivad olla seotud subglottilise rõhu kõrvalekalletega normist.

Mis on subglottiline rõhk?

Funktsioon

Tagab piisava õhuvoolu häälepaelte vahelt hääle tekitamiseks (fonatsiooniks).
Mõjutab otseselt hääle tugevust (intensiivsust) ja kõnekõrgust.
Toetab efektiivset köhimist ja hingamisteede kaitse refleks.

Päritolu ja mehhanism

Tekib kopsudest tuleva väljahingatava õhu ja häälepaelte takistuse (glottise sulgumise) vastasmõjul.
Seda reguleerivad rinna- ja kõhu lihaste töö, õhuvool kiirus ning häälepaelte pinge ja asend.
On dünaamiline näitaja, mis muutub hingamise, kõne, laulmise või köhimise ajal.

Protseduuri käik

Protseduur

Uuringut viiakse läbi tavaliselt spetsialiseeritud kliinikus otorinolaringoloogi või foniaatri juhendamisel.
Patsient istub sirgelt. Rõhu mõõtmiseks kasutatakse spetsiaalset peent katetrit või andurit, mis viiakse läbi nina või suu häälepaelte alla (subglottilisse ruumi).
Patsienti palutakse teha erinevaid ülesandeid: rahulikult hingata, hääldada häälikuid (nt pikka /a/), kõnelda või köhida.
Andur registreerib rõhu muutused reaalajas, andmed analüüsitakse arvutiga.

Ettevalmistus

Enne protseduuri tuleb vältida suitsetamist ja tugevat häälekoormust.
Kliinilise vajaduse korral võib olla vajalik kohalik tuimestus nina- või suukoopale.

Kõrge subglottiline rõhk (põhjused)

Häälepaelte ja hingamitee takistus

Subglottiline stenoos (ahenemine) sünnist või hilisemast põletikust.
Häälepaelte polüübid, tsüstid või pahaloomulised kasvajad.
Laringotrahheiit (kruup) või muu põhjustatud edeem (tursed).
Võõrkeha kõripõhjas.

Hüperfunktsionaalne häälekasutus

Liigne häälepingutus ja vale hääletehnika (nt kriiskamine).
Muskulaarne kõnehäire (düsfoonia).
Stress või ärevus, mis põhjustab lihaspinget.

Neuroloogilised tegurid

Spastiline düsfoonia, mis põhjustab häälepaelte liigset kokkutõmbumist.

Madal subglottiline rõhk (põhjused)

Nõrk õhuvool või häälepaelte sulgumishäire

Häälepaelte paralüüs või paresis (nt pärast kaelaoperatsiooni või infektsiooni).
Müastenia gravis või muud neuromuskulaarsed haigused.
Vanusega seotud häälepaelte atroofia (presbylaryngis).

Põletikulised või struktuursed muutused