Seleen

Kvantitatiivne · µg/L

Normaalsed väärtused

Seleeni normid
Üldine
Tervisliku täiskasvanu seleeni tase veres on tavaliselt 70–150 µg/L (mikrogrammi liitri kohta).
Mehed
70–150 µg/L
Naised
65–145 µg/L

Näitaja kohta

Seleen on elutähtis mikroelement, mis osaleb antioksüdantide tootmises ja kilpnäärme talitluses. Selle taset kontrollitakse veres või juustes, et hinnata organismi varusid ning võimalikke puudujääke või mürgistusi.

Funktsioon
  • Osaleb glutation peroksidaasi ensüümi töös, mis kaitseb rakke oksüdatiivse stressi eest.
  • Toetab kilpnäärme hormoonide metabolismi ja muundamist.
  • Oluline immuunsüsteemi toimimiseks ning viljakuse ja reproduktsiooni jaoks.
Päritolu ja allikad
  • Saadakse toiduga, peamisteks allikateks on meresaadused (kala, koorikloomad), liha, munad, pähklid ja teraviljad.
  • Mullas leiduva seleenisisalduse tase mõjutab otseselt toiduainete väärtust.
Protseduur
  • Uuringuks võetakse veenisest veriproov, tavaliselt küünarnukist.
  • Enne proovi võtmist on soovitatav olla vähemalt 8 tundi ilma söömata (ööfasting).
  • Mõnikord analüüsitakse ka juusteseleeni, mis peegeldab pikaajalist manustamist ja varusid.
Liigtarbimine
  • Toidulisandite või seleeni preparaatide liigkasutamine.
  • Regulaarne kõrge seleensisaldusega piirkondades toodetud toidu tarbimine.
Kokkupuude ja mürgistus
  • Tööstuslik kokkupuude (nt elektroonika, klaasi- või värvitööstus).
  • Harva võib tekkida krooniline seleenimürgistus (selenoos), mis avaldub juuste ja küünte kahjustustena ning neuroloogiliste sümptomitena.
Toitumuslikud põhjused
  • Piirkonnad, kus muld on vaene seleeniga (nt mõned Euroopa piirkonnad).
  • Ranged dieedid, alatoitumus või ühekülgne toitumine.
Haigused ja seisundid
  • Seedekulglaga seotud haigused, mis põhjustavad halba imendumist (nt tsöliaakia, Crohn'i tõbi).
  • Raske maksahaigus, neerupuudulikkus või dialüüs.
Sümptomid ja kahtlused
  • Kahtlus seleenipuuduse või -mürgistuse korral (näiteks lihasenõrkus, väsimus, kõhulahtisus, juuste ja küünte kahjustused).
  • Kilpnäärme talitlushäired (nt autoimmuunne türeoidiit) või viljatushäired.
Spetsialistid
  • Perearst või internist, kes hindab üldist terviseolekut ja sümptomeid.
  • Endokrinoloog (kilpnäärme eriteadlane) või gastroenteroloog (seedetrakti eriteadlane).