Müosiidi spetsiifilised antikehad

Kvalitatiivne · U/mL

Näitaja kohta

Müosiidi spetsiifiliste antikehade uuring on imunoloogiline test, mille eesmärk on tuvastada organismis tekkinud antikehi, mis on seotud põletikuliste lihaselihaoludega, eelkõige autoimmuunse müosiidiga. See annab väärtuslikku teavet haiguse diagnoosimiseks, eristamiseks teistest neuromuskulaarsetest häiretest ning ravi jälgimiseks. Tegevusmarginaalidena võib esineda antikehad nagu anti-Jo-1, anti-Mi-2, anti-SRP jm.

Funktsioon ja tähtsus
  • Need on autoantikehad, mida organism toodab enda lihaskoe vastu.
  • Need on spetsiifilised markerid autoimmuunsete lihaselihaolude, eriti idiopaatilise põletikulise müosiidi (IIM) ja dermatomüosiidi jaoks.
  • Eri antikehade tüübid (nt anti-süntetaasid, anti-Mi-2) on seotud erinevate haigusvormide, sümptomite ja prognoosiga.
Käitumine organismis
  • Antikehad tekivad immuunsüsteemi disregulatsiooni tulemusena.
  • Nad võivad osaleda lihaskoe kahjustuse mehhanismides, põhjustades nõrkust, valu ja atroofiat.
  • Nende olemasolu aitab haigust klassifitseerida ja võib mõjutada ravikäiku.
Protseduur
  • Uuringuks võetakse tavaliselt veresoonest vereproov.
  • Proovi analüüsitakse laboris immunoensüümmäärangu (EIA/ELISA) või teiste immunokeemiliste meetodite (nt Western blot, line blot) abil.
  • Tulemused väljendatakse sageli kui positiivne/negatiivne või antikehade kontsentratsioon/titer.
Ettevalmistus
  • Erilist ettevalmistust enamasti ei vaja. Uuringu tegemiseks on vaja arsti saadetist.
  • Soovitatav on arstile teatada võetavatest ravimitest ja olemasolevatest tervisehäiretest.
Peamised seotud haigused
  • Idiopaatiline põletikuline müosiit (sh dermatomüosiit ja polümüosiit)
  • Antisüntetaasi sündroom (anti-Jo-1 ja teised antikehad)
  • Müosiit ühendkudedehaiguste taustal (nt süsteemne erütematoosne lupus, sklerodermia)
Kliiniline tähendus
  • Kinnitab autoimmuunset lihaselihaolu ja aitab eristada teistest nõrkuse põhjustest.
  • Spetsiifiline antikeha tüüp võib viidata kindlale haigusvormile, sümptomitele (nt interstitsiaalne kopsuhaigus, nahakahjustused) ja prognoosile.
  • Tulemust kasutatakse diagnoosi kinnitamiseks ja mõnikord ravi efektiivsuse hindamiseks.
Peamised põhjused ja sümptomid
  • Lihasenõrkuse ilmnemine (eelkõige õlalihastes ja vaagnalihastes), raskused ronimisel, tõusmisel toolilt või käte tõstmisel.
  • Lihaspuudulikkus koos nahakahjustustega (dermatomüosiit), lihasvalud või kõhnumine.
  • Kahtlus autoimmuunse lihaselihao või sellega seotud interstitsiaalse kopsuhaiguse olemasolu kohta.
Saatekirja andvad eriarstid
  • Neurolog (neuroloog) – neuromuskulaarsete häirete erialane hindamine.
  • Reumatoloog (reumatoloog) – autoimmuunsete süsteemhaiguste diagnostika ja ravi.
  • Pulmonoloog (kopsuarst) – kui on kahtlus kopsukahjustuse olemasolu seoses antisüntetaasi sündroomiga.