Malondialdehüüd (MDA)

Kvantitatiivne · μmol/L

Normaalsed väärtused

Malondialdehüüd (MDA) normid

Üldine

Täpne normivahemik sõltub kasutatavast analüüsimeetodist (nt TBA test, HPLC). Üldjuhul loetakse terve inimese veres: 1.0–3.0 µmol/L (või 0.5–1.5 nmol/mL).

Mehed

Normid meestel on sarnased üldistatud vahemikuga, kuid võivad olla veidi kõrgemad intensiivsema ainevahetuse tõttu.

Naised

Naistel võivad normid olla samuti sarnased, kuid võivad kõikuda sõltuvalt menstruaaltsükli faasist või menopausi staatust.

Näitaja kohta

Malondialdehüüd (MDA) on keharakkudes tekkiv biomolekul, mis toimib olulise oksidatiivse stressi markerina. See on lipiidide peroksüdatsiooni lõpp-produkt ja seda kasutatakse rakkude oksidatiivse kahju määramiseks. MDA taseme analüüs aitab hinnata organismi antioksüdantset staatust ja seostub mitmete krooniliste haiguste riskiga.

Mis on Malondialdehüüd (MDA)?

Funktsioon

Oksidatiivse stressi biomarker, mis näitab lipiidide oksüdatiivset kahjustust.
Kasutatakse antioksüdantsüsteemi efektiivsuse hindamiseks.
Kõrge tase viitab suurenenud oksidatiivsele kahjule.

Päritolu

Tekib vabade radikaalide toimel toimuva lipiidide peroksüdatsiooni käigus.
Leidub kehas kõikides rakumembraanides, mis sisaldavad küllastumata rasvhappeid.
Konkreetne biokeemiline reaktsioon lipiidide lagunemisel.

Protseduuri käik ja ettevalmistus

Protseduur

Analüüs tehakse tavaliselt verest (venoosne veri).
Proov kogutakse spetsiaalsesse torusse, mis võib sisaldada antioksudante.
Laboris määratakse MDA kontsentratsioon spetsiifiliste meetoditega, näiteks reaktsioon tiobarbituurhappega (TBA test) või kõrgusurvevedelikkromatograafia (HPLC).

Ettevalmistus

Tavaliselt on vaja 8–12 tundi pikkust eelnevat paastumist.
Soovitatav vältida rasvase toidu ja alkoholi tarbimist 24 tundi enne proovi andmist.
Oluline on teavitada arsti kõigist tarvitatavatest ravimitest ja toidulisanditest.

Kõrgenenud malondialdehüüdi (MDA) tase

Kliinilised seisundid

Südame-veresoonkonna haigused (ateroskleroos, müokardi infarkt).
Metaboolsed häired (2. tüüpi diabeet, metaboolne sündroom).
Kroonilised põletikulised haigused (reumatoidartriit).
Neurodegeneratiivsed haigused (Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi).
Maksakahjustus (alkoholi- või mittealkoholi-segune rasvmaks).

Elustiil ja keskkond

Toitumine, mis on rikas transrasvhapetest ja kõrge glükeemilise indeksiga toitudest.
Pidev füüsiline ülekoormus (ülepingutus).
Alkoholi liigtarbimine ja suitsetamine.
Keskkonnasaaste ja toksiliste ainete (raskmetallid) mõju.

Muud põhjused

Vanus (tasemed võivad loomulikult tõusta vananedes).
Antioksüdantsüsteemi defitsiit (nt C- või E-vitamiini puudus).
Mõned vähivormid ja keemiaravi.

Madal malondialdehüüdi (MDA) tase

Toitumine ja eluviis

Rikas ja tasakaalustatud toitumine, mis sisaldab palju antioksüdante (viljad, köögivili).
Piisav tarbimine antioksüdantvitamiine (nt E, C) ja mineraale (seleen).
Korrapärane, kuid mitte ülepingutav füüsiline aktiivsus.

Ravimid ja lisandid

Pikaajaline antioksüdantide (nt koensüüm Q10, alfalipoiinhape) tarvitamine.
Mõned südameravigad ravimid võivad kaudselt MDA taset alandada.

Meditsiinilised aspektid

Madal tase võib viidata heale antioksüdantsele kaitsemehhanismile.
Võib esineda harva teatud ainevahetushäirete korral, kuid see ei ole tüüpiline patoloogia märk.

Indikatsioonid: millal tehakse malondialdehüüdi (MDA) analüüs?

Peamised näidustused